Kuigi tänapäeval kajastab meedia sageli päevitamise uudised fookust negatiivsusele seades, on hea teada, et see pole alati sedasi olnud. Kohanedes päikesevalgusega kogu oma evolutsiooni käigus märkas inimkond juba aastatuhandeid tagasi, et päikesevalgus võib olla tervendava toimega. Solaariumeid, ehk siis päikesevannide võtmiseks ettenähtud kohtasid tunti juba vana Rooma ajastul. Sellegi poolest ei ole suhtumine päikesevalgusesse alati olnud ühesugune.
Tööstusrevolutsioonile eelnenud sajandite jooksul oli moes kahvatu nahatoon. Kahvatu jume näitas, et selle kandja on piisavalt kindlustatud, et ei pea oma leiba füüsilise tööga teenima ja saab veeta suurema osa oma elust siseruumides. Ja vastupidi, need kelle sissetulek ei võimaldanud muretut elu pidid tööd rabama peamiselt väljas, päikese käes. Nii võib öelda, et kuni 19 sajandini peeti kaunilt jumekat nahka pigem halvaks tooniks. Küll aga elas siis suurem osa inimesi maal ja vähemalt suvekuudel said piisavalt päikesevalgust.
Olukord muutus 19 sajandil tööstusliku revolutsiooni algusega. Lääne-Euroopas algas globaliseerumine, inimesed kolisid massiliselt linnadesse, need kes olid harjunud veetma suurema osa oma ajast väljas, töötasid nüüd tehastes ja suurema osa vabast ajast veedeti siseruumides. Ei läinud kaua kui endast andsid märku ka muutunud eluviisi esimesed tagajärjed. Linnades elavad lapsed hakkasid massiliselt haigestuma rahhiiti ja teadlased ei osanud alguses seostada seda eluviisi muutusega.
1890 aastal avastas Theodor Palm esmakordselt päikesevalguse positiivset mõju luustikule. Vaid aasta hiljem leiutas John Harvey Kellogg (see sama, kes leiutas kuulsad maisihelbed) “tulise valguse kera”, mida võib pidada esimeseks päevitamise seadmeks ja mida kasutas muuseas ka kuningas Edward VII. 1903 aastal saab Niels Finsen Nobeli preemia laureaadiks meditsiini alal kui ta kasutab valgusteraapiat ravides sellega edukalt luupuse tagajärgi. Päevitunud jume sai aga tõeliseks trendiks mitte tänu teadlastele või leiutajatele. Selle “avastas” hoopis kuulus Coco Chanel kes viibides Vahemere kruiisil sai näole korraliku jume ja tema pildid avasid uue lehekülje ilutööstuses. Sellest ajast on jumekas nahk saanud hoopis teise tähenduse ja päevitamine muutus Euroopas tavaliseks nähtuseks.
Majanduslangus ja sellele järgnenud Teine Maailmasõda mõjutasid inimeste harjumusi. Vaba aega jäi napiks ja reisimiseks puudusid võimalused. Kuid olukord muutus 60-tel aastatel kui lennud muutusid odavamaks, inimestel tekkis vahendeid reisimiseks ja populaarsemaks puhkuse veetmise kohaks said Vahemeremaad. Päevitamine muutus kasvavaks trendiks ja 2000 aastal tehtud uuring näitas, et 50% Briti turiste reisib soojale maale eesmärgiga saada kaunis päevitunud jume.
1975 aastal leiutati esimene solaarium millest üsna pea sai hea alternatiiv looduslikule päikesele ja kiire võimalus nahka jumekaks muuta. Käesoleva sajandi alguseks peeti jumekat nahka valdavalt trendikaks. Paljud kuulsused ja modellid aitasid sellele kõvasti kaasa. Kuigi ilu üle ei vaielda siis paljud tänapäeval tuntud kuulsused nagu Jessica Alba, Beyonce, Halle Berry või Kim Kardashian on pannud paika ilu etaloni oma kuldselt-pruunika nahatooniga.
2009 aastal avaldas Maailma Tervishoiu organisatsioon (WHO) raporti, millega päikesevalguses sisalduv UV kiirgus liigitati kantserongeensete ainete 1 klassi. See mõjutas oluliselt päevitamiskultuuri, liigselt päevitunud nahka hakati nägema kui ebatervet ja solaariumis päevitajaid jäi vähemaks.
Tänaseks on pea kõigis Euroopa Liitu kuuluvates riikides vastu võetud solaariumiteenust reguleerivad seadused, millega piiratakse solaariumilampide maksimaalset võimsust looduslikule, loomulikule tasemele ning on kehtestatud ka 18 eluaasta vanuse alampiir solaariumis päevitamise kasutamiseks. Samal ajal on ka aina populaarsemaks muutunud soojamaareisid ja jumekas nahk on taaskord trendikas ning ihaldusväärne. Rangemalt reguleeritud solaariumiteenus on taas muutunud populaarseks sest kaasaegsed päevituskeskused pakuvad turvalist päevitusteenust. Kuigi liigne päevitamine nii solaariumis või väljas võib meie nahale olla kahjulik, on mõõdukas ja kontrollitud päevitus ainule loomulik viis saada meile tervislikuks eluks vajalikku D vitamiini. Seega kasu meie tervisele on palju sügavam kui kaunis jume.